Sõlg-prossid on olnud näitustel: Eesti Disainimajas, Munkadetaguses tornis, Helsingi Eesti majas, Uue Kunsti Muuseumis, Soome Käsitöömuuseumis
Müügiinfo:
Rinnamärk on valmistatud 18-19.saj Pilistvere kuhiksõle järgi. Autor J.G Peterson Originaali mõõt on diam 15cm. Kuhja kõrgus 3.5cm Toode on registreeritud Patendiametis. Järgi on jäänud mõned prossid. Lähemat informatsiooni saab: urvetonnus@gmail.com
Sõlg-prosside saamiselugu
Minu hobiks on ajalugu ja alati on köitnud meie rahvakultuuri pärand, millest olen ammutanud inspiratsiooni ja jõudu. Rahvariided on täis sümboleid ja kõnelevad kandja elulugu. Mu juured on pärit Eestimaalt ja võimalik, et töödes kajastub tükike meie kollektiivsest alateadvusest. Sümbolid on sama vanad, kui inimkond ja neis on alati oma tähendus. Kaasajal loome firmadele logosid, mis on samuti sümbolid ja hakkavad elama oma elu koos firma ja selle inimestega. Kaasaja tehnilised võimalused lubavad kiiresti jäljendada tööd, millele kunagi vanad meistrid pühendasid hulganisti aega ja oskusi. Seega tulebki kasutada praeguseid võimalusi, et säilitada rahvapärandit kõigi jaoks. www.epa.ee/ul/doc/valjaanded/disainileht2010_03.pdf
Ajalugu
Kuhiksõlg
Esimesed kuhiksõled Eestis pärinevad 13-14.sajandist, kuid lõplikult kujundes nad välja 18.saj teiseks pooleks. Täpsemaks daatumiks peetakse aastat 1776, kui ilmus J.Kattenbergi mustriraamat, milles on Paide kullassepa G.U Ide sõle joonis, mille koonuse kõrgus ulatub 14,2 cm läbimõõdu juures umbes 4.5 cm-ni. 18.sajandi teiseks pooleks olid kuhiksõled eesti rahvarõivase juures ühed domineerivamad ehted ja Eestile väga omased, sest lätlastel ega soomlastel neid ei olnud. Antud sõlg pärineb Pilistverest 18.saj lõpust või 19.saj algusest. Iseloomulik on kiirtepärg sõlesuu ümber, mis on omane Viljandi koolkonnale. Nõelal on märgid, mis viitavad maagilisusele. Sõle valmistas Viljandi meister Johann Gottfried Peterson, kelle taiestest on säilinud 3 kuhiksõlge. Ta tegutses aastail 1797-1819.
Usuti, et ehe toob kandjale õnne,kaitseks teda halbade jõudude eest ja kurja silma vastu. Sõlg oli kallis ja seda pärandasid emad tütardele. Setu vanemad naised ei kandnud enam suuri kuhiksõlgi, sest usuti et sõlg suurendab sigivust.
Kaheksakand
Seda sümbolit on eesti rahvariiete mustrites ja ornamentikas laialdaselt kasutatud ja kui see sümbol on rahva kollektiivses mälus kinnistunud, on sellele otsitud tähendust.
“Kõige levinum jõulude ajal kasutatav märk on kaheksakand ehk Muhu mänd ehk kaheksa tipuga rist, avatud rist või valgust kiirgav rist. See iidne maailmas levinud sümbolimärk on ka meie ornamendis kõige sagedasem ja armastatum. Kaheksakand sümboliseerib tähte, õnnetähte. Ta on Põhjanaela sümbolina suunanäitaja,
hoides eksimise eest. Kaheksa haara ei näita ainuüksi põhja, lõunat, ida, läänt, vaid ka vahepealseid ilmakaari.
Koidu- ehk õnnetähena on ta ka uue päeva, uue õnne alustaja. See õnnetäht kaitseb meie hinge ja vara, kaitseb kõike. Sellepärast on paljude jõulukroonide põhijooniseks just kaheksakand ja seepärast on seda nii palju ka minu taiesel. Kaheksakand koosneb õieti kahest teineteise peale asetatud ühesugusest ristist. Nende tõlgendamiseks on mitu võimalust. ”
allikas: Maaleht http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=targutalita&artikkel=367
“Samas tuleb tunnistada, et kaheksakand ehk muhu mänd pole ilmselt muhulaste leiutis,
vaid oskuslikult saarekultuuri sobitatud ornament. Leiame ju muhu männa nii Gotlandi,
India kui Peruu vaipadest, lätlastel on see ornament Koidutähe nime all suisa riikliku õnne
sümboli ausse tõstetud! “ allikas:Postimees
Toetudes ajaloolase loengule, selgub, et ainult Muhumaal olid igas peres variatsioonid
kaheksakannale. Ühine joon oli 8 tahuga kujund. Praegu on Eestis üleekspluateeritud
teravatipuline kujund logodel ja rahvuslikel meenetel, kuid see pärineb hoopis Peruust.
